Mõnikord on loomad palju paremad sõbrad..

Et oma eelnevat laiskust kompenseerida, siis on täna tegu juba neljanda postitusega, seega hakkab jaks otsa saama. Aga eks ma pingutan veel selle viimasegi ära.

Tegu on kõige hiljutisema loetud teosega. James Brown "Tänavakass nimega Bob" Nagu viimasel ajal mulle kätte sattunud raamatutega juhtunud on, siis on ka see päriselt sündinud lugu.

Sõltuvustest paranev narkomaan ja tänavamuusik James leidis ükspäev oma sotsiaalkorteri maja trepikojast armetus seisukorras kassi. Kuna tal oli raskusi endagi ülapidamise ja elu järjepeal hoidmisega, siis kahtles ta kassi võtmises pikka aega. Nagu sellistel raskustesse sattunud inimestel ikka kombeks kipub olema, siis andis ka tema kõik oma säästud, et kassi ravida. Lõpptulemusena kogus kass kuulsust ning aitas tal rohkem teenida.

Raha rahaks, tegelikult ei ole see üldse loo mõte. Kassi eest hoolitsemine ja vastutamine aitas Jamesil enda elu korrastada. Ta leppis emaga ära, viis lõpujärku oma võõrutusravi. Tema aitas Bob'i, Bob aitas teda.

Tegu on väga südmaliku ja kohati kurva looga. Et ka minul endal on varjupaigakiisu juba tervelt aasta kõrval nurru löönud, siis oli väga mõnus ennast koos temaga teki sisse keerata ja seda raamatut lugeda. Mõnus ajaviide.

Raamat sobib lugemiseks nii noortele kui vanadele ja ka kõigile, kes sinna vahele jäävad. Lihtsalt lugege!

Bob armastab Jamesi õlal istuda

Bob ja tema sallike (neid on tal palju)

Pihlakamarjade sügis

Jätkame "Minu" sarjaga, millest on mulle lisandunud Kati Nielsen "Minu Kopenhaagen"

Pikka juttu ei tee. Lugu on naisest, kes kohtas läbi tutvusportaali taanlasest meest. Nad vestlesid, armusid, naine kolis koos lapsega Taani, abiellusid.. Ilus lugu.

Piegm juhin tähelepanu ühiskondade erinevusele.
Kati: "Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani kee, vaid hygge - "mõnusolek," elu ja oma tegemiste nautimine."

Taanis ei panda lastele hindeid enne kaheksandat klassi. Mingis mõttes hea- lastel ei ole nii suurt stressi, teisest küljest mitte nii hea- konkurentsitunne võib ära kaduda. Mäletan isegi, kuidas alati oli vaja (tegelikult siiani on vaja) hinnete poolest teistest parem olla. Olgu see siis kunagi kiituste, nüüd stipendiumite pärast, vahet ei ole, aga alati on nii olnud.

Ei taha nii väga oma isiklikku arvamust siia lahti kirjutada, aga RAAMATU põhjal selgub, et mujal võib rohi rohelisem olla küll. :)

Igaljuhul väärt lugemine, eriti noortele, kes oma peakestes kõikvõimalikke variante veeretavad. (Tegelikult ostsin ka mina selle raamatu konkreetselt "taustauuringuks" Taani kohta.)
Tegu on ääretult positiivse ja motiveeriva looga. Kõik on võimalik!

Märkimisväärne on ka taanlaste armastus jalgrataste vastu. Võtkem eeskuju! Teeme ka Eesti linnad jalgratturite sõbralikuks ja siis oleks isegi mina (jalgrataste vihkaja) nõus mõnikord bussi (mida ma samuti vihkan) ratta vastu vahetama. Aga niikaua, kuni meie riigis autod pühad on, seni mina linnas rata peale ei roni!

Jalgratturite loendur

Õudusunenägu

Lisaks "Mustale" sarjale leidub minu raamaturiiulis ka üks "Valge" sarja raamat. Autoriks Renee Villancher koostöös Nicholas Jallot'iga "Minult varastatud elu"

Renee Villancher sündis 1927. aastal Juuras, tal oli raske lapsepõlv, ta sai tunda, mis on sõda, okupatsioon, toidukaardid. Renee tulevik on ebaselge, kuni ta kohtub ja abiellub noore vene ohvitseri Ivaniga. Unistades paremast tulevikust, läheb ta Teise maailmasõja järel koos mehega Nõukogude Liitu. Ise vaevalt üheksateistkümneaastane, sõidab ta koos mõnenädalase tütrega läbi sõjast laastatud Euroopa. See pikk reis osutub teekonnaks põrgusse. Kui Renee oma eksimusest aru saab, on juba liiga hilja: raudne eesriie on tema järel sulgunud.

Ta viidi täielikku pärapõrgusse, kus elas tema mehe pere, muuseas ka tema esimene NAINE. Renee ja tema ema on ebasoovitud külalised. Hoolimata sellest, et keegi neid sinna ei soovi, ei aita keegi neil ka lahkuda. Nad elavad terve perega väikeses õlgkatsuega muldonnis.

Läbi aastate kannatab Renee sõimu, peksu, purjus meest, tapmiskatseid, venemaa talve, vaesust, nälga. Kõike mida vähegi ette oskate kujutada. Tema ainsaks lohutuseks on vaid teadmine, et Prantsusmaal oleks elu veelgi hullem olnud.. Vähemalt nii neile räägitakse.

Palju aastaid hiljem, kui tal on uus mees ja nad elavad majas, näidatakse vene telekanalitest ikka veel, kuidas elu kõikjal mujal veelgi halvem on. Kujutage ette kujutlematult viletsat elu ja siis kujutage ette, et see on veel isegi hea. Vot nii ta elas.

Enne surma on tal veel võimalus Prantsusmaad külastada.

Tegu on ääretult kurva looga. Noor naine, keda vene närune siga alatult pettis. Näiteks, üks tema sõbranna, kes ka Venemaale sõitis, sai tänu oma mehe abile siiski Prantsusmaale tagasi. Reneed aga mees ise ei tahtnud, aga teistele ka ei andnud. Ja kuidas vene meedia inimestele ajupesu teeb. Kui isegi aastatel, mis algavad juba numbriga 2 (2000 +) usuvad Venemaal elavad inimesed ikka veel, et Euroopas on elu viletasm, kui neil seal.. Püha Jumal küll.

Tähelepanu väärib huvitav ja omapärane kirjastiil, mis on enamasti muutmata kujul, nii nagu Renee seda kirjutas.

Renee

Röövitud lapsepõlv

Mnjah, olen laisk olnud. Raamaturiiul muudkui täieneb ja täieneb, isegi vaene riiuliplaat on ära väsinud selle koorma all, nii et mul tuli neid veidikene ümber tõsta. Blogis aga valitseb suvest saati suur vaikus.

Jätkan siis "Musta" sarja tutvustamisega, kuhu kuuluvad ka juba sisse kantud "Natašad" ja "Minu elud" Seekord on käes raamatu "Ma olin lapssõdur" järg, autoriks Lucien Badjoko, koostöös Katia Clarensiga.

Vapustav jutustus ühest aafrika lapsepõlvest.
Tavaliselt, kui laps täristab kuulipildujat, mängib ta- ning relv on plastmassist. Kuid Lucien Badjoko püss on ehtne ja sellega saab tõepoolest tappa.

Lucien oli pärit rikkast perest, millegi pärast otsustas ta ühel päeval koolist koju minnes mitte oma autojuhti oodata, vaid koju kõndida. Teel kohtas ta sõpra, kes oli sõjaväelane, kes kutsus Lucienit mässulistega ühinema. Ta unistas ilusast mundrist, meenutas kodus vaadatud sõjafilme, kus mängisid Schwarzenegger, Norris, Van Damme... Peale "Jah" sõna ilmus kohale dziip ning tema tsiviilelu lõppes. Lucien oli 12 aastane.

Nad viidi metsa laagrisse, võeti ära riided/esemed, neid peksti ning sunniti paljal maapinnal magama. Hommikul oli äratuseks jällegi julm peks ja trenn. Laibad veeti lihtsalt vaikselt kõrvale..
Noorsõdur, miks sa nutad?
Ta nutab, sest on sõjaväes.
Jäta ta rahule, küll ise näeb:
veerab, veereb ta,
teeb kätekõverdusi, teeb kätekõverdusi ta.
Maale heidab magama, saab maaga üheks nagu naisega.
Lihtsalt jäta ta rahule, küll ta taipab,
et sõjameheks saamine ohvreid nõuab..

" "Heidab magama maaga kui naisega?" mõtlesin ma.
"Sõjaväes ei ole miski võimatu," möirgasid nad.
Ja nad kaevasid mulda augud. Väikesed augud. Jah. Mitte liiga suured. Siis me lasksime püksid alla. Ja saime üheks maaga, nagu oleks see naine.. Kõik, üksteise kõrval, allalastud pükstega. "

Lucien läbis terve sõja, tegi karjääri, vaakus elu ja surma vahel.
Raamatu kirjutamise ajaks on ta saanud 18. aastaseks ja õpib ülikoolis õigusteadust.

Sisust oleks siia veel palju ja palju kirjutada, aga kõike ei jõua. Seega siis emotsioonide juurde. See raamat, nagu ka teisedki selle sarja raamatud, panevad ikka tõsiselt mõtlema, mis maailmas me ometi elame. Kõik neid raamatutes kirjutatud lood on PÄRISELT juhtunud. Nagu täitsa uskumatu tundub. Kuidas läheb 12. aastane oma mugavast kodust ära, põgeneb metsa ja hakkab sõduriks. Elab üle nii palju julma peksu, näljutamist, alandamist ja on lõpuks selle üle tänulik ja õnnelik?? Kuidas on selline LAPS suuteline sõjaväes karjääri tegema, nii palju vigastusi ja raskusi läbi elama..
Müstiline. Lihtsalt tahaks appi karjuda.

"It's so romantic!"

Lõpuks sain läbi loetud selle nii kaua soovitud raamatu "My Estonia" Justin Petrone.

"A foreigner arrives in the middle of dark winter and must survive in Estonia, the least fortunate Scandinavian country, a land where people eat blood sausage and jellied meat, drink warm bread, and are always on time; a place where everybfamily is haunted by the past and is struggling to catch up to the present". Autori sõnad oma teose tutvustamiseks.

Väga huvitav oli lugeda, millisena näeb meie kodumaad, selle traditsioone ja eluolu üks välismaalane. Justin on sündinud Ameerikas, armus eestlannasse ja tuli siia elama.

Alguses oli raamatut raske lugeda, sest kirjastiil oli kuidagi keeruline ja mõtted veidi hüplikud, aga iga leheküljega läks lihtsamaks :)

Raamatu on välja andnud Petrone Print, millele kuulub "Minu" sari.

“Life is what happens to you while you're busy making other plans.” ― Allen Saunders

Järgnevat teost lugema hakates sain raamatu tutvustusest aru, et tegu on autori elulooga. Lugemise käigus hakkasin uskuma, et olen asjast valesti aru saanud. Nii ebareaalne tundus see kõik.

Christophe Rocancourt "Minu elud"

Autor on Prantsusmaal sündinud, pärit vaesest perest, kus isa oli joodik ja ema prostituut. Vaikimist ja varastamist õpetas talle tema mustlasest vanaisa. Poiss otsustas lastekodust põgeneda suurlinna, Pariisi. Seal sattus ta saatuse tahtel ühe teise noore mehe hoole alla, kes soovis omale sõpra, seltsilist ning "projekti". Nii sattus hulgus linna koorekihti. Kuni sinnamaani oli lugu veel usutav, kuid edasi.. Ta hakkas tegelema pettustega, otsis äripartnereid, kelle musta raha paigutada "kohe toimima hakkavasse eriti tulusasse ärisse", mida otseloomulikult ei eksisteerinud. Mõne aja möödudes teatas ta oma äripartneritele, et asjast ei tulnud midagi välja ning ega neil siis oma varasemalt mustalt teenitud raha tagasi saamiseks enam kuhugi pöörduda ei olnud. Samuti müüs ta kinnisvara, mis ei kuulunud talle. Otseloomulikult sattus ta mitemid kordi vanglasse. Lõpuks põgenes ta kõikide võimaluste maale, kus õnnestus tal jällegi väga kiirelt tippseltskonda sattuda.. ja sealt jälle vangi.
Sekka ka mõned armuhetked ja kuulsustest parimad sõbrad.

Igal juhul, tegu on VÄGA huvitava looga. Ükskõik, kui sürr see ka tundus, põnev oli igal hetkel. Soe soovitus seda lugeda!

"Oh, Nataša, Nataša"

"The Natashashe new global sex trade" Victor Malarek, 2003.

Noh, mis ma siis selle raamatu kohta ikka öelda oskan.. Julm? Šokeeriv? Tegelikult on seal kirjas see, mida me kõik teame, kuid ilmselt tunnistada ei taha. Eks olen isegi mõelnud nendele ahvatlevatele tööpakkumistele mõnes soojemat sorti riigis, kus lubatakse 3-4 kuud tööd ettekandjana, ilusat elu mõnes rannabaaris teenides. Aga mis on tegelikult selle taga?

Detailidesse laskuma ei hakka, aga raamat kirjeldas väga otseselt tööd ja tingimusi, mida sellesse "ametisse sattunud" kannatama peavad. Lood sellest kuidas nad seksiärisse üldse sattusid, kuidas nad seal vastu pidasid (või ei pidanud) ja ka mõni lugu pääsemisest.

Autoriks on üks Kanda ajakirjanik, kes otsustas selle äri sisemust veidikene avalikustada.

Raamat sisaldab jahmatavaid kirjeldusi sellest, milline on erinevate politseiüksuste ja muude "tähtsate ninade" suhtumine, milline on ÜRO osalus seksiäri edenemises jne.

Soovitan seda teost kindlasti lugeda.. lihtsalt silmaringi avardamiseks. Tegelikult ei ole ükski riik sellisest ärist ohutus kauguses, suhtumine "meiega seda ikka ei juhtu" on täiesti vale ja suurte ning kõikvõimaste rahvusvaheliste organisatsioonide abile ei ole ka mõtet loota.

"Sel ööl tundsin esimest korda, mida tähendab olla hoor. Pidin teenindama kaheksat meest. Kartsin ja häbenesin kohutavalt. Käisin pärast igat vahekorda duši all, aga sisemusest ei õnnestunud roojust välja uhtuda. Ma ei tea, mitmesaja iisraeli mehega mind sunniti järgmise nelja kuu jooksul seksima. noored mehed, vanad mehed, paksud vastikud mehed. Sõdurid, naisemehed, usumehed. Haigus ega menstruatsioon ei lugenud midagi. Pidin töötama, muidu sain karistada."

Sinisukk- sari "Must"