Ilmselt pole üllatav, et läbi sai loetud järjekordne Remarque'i teos, seekord siis "Taeval ei ole soosikuid". Erinevalt paljudest teistest tema teostest ei toimu seekord tegevus sõja ajal, vaid sellele järgneval. Romaani peategelasteks on tubekuloosi põdev noor naine ning rallisõitjast keskealine mees.
Rallisõitja Clerfayt sõidab Šveitsi mägedes asuvasse sanatooriumisse külla oma sõbrale ning eelmisele sõidupartnerile Hollmannile, kus tutvub Lillianiga. Naine soovib üle kõige tagasi alla (mägedest välja) pääseda, hoolimata sellest, et ainus, mida ta all elamisest mäletab, on sõda - pommirünnakud, pimedad ja niisked keldrid, hirm.. Lilliani püüab lahkumast hoida Boris, keda naine küll armastab, kuid kes mõjub talle oma hoolitsusega lämmatavalt.
Reisil alla Clerfayt armub Lillianisse, kuid viimaks Pariisi jõudes tunneb, et naine on lapsik, ning lahkub tema oma armukese juurde. Hiljem otsustab mees veel viimast korda Lillianiga kohtuda, et nende vahel olnu lõpetada. See aga ei õnnestu tal, kuna naine on vahepeal muutunud ning "õide puhkenud", mees teeb hoopiski lõpparve oma eelmise armukesega.
Lillian võtab Pariisilt kõik, mis sel pakkuda - kallid kleidid, kingad, kübarad, restoranid, veinid, aja veetmine Clerfayt'iga. Ta naudib elu, teeb tasa selle, mis on jäänud tegemata sõja ning sanatooriumis veedetud aja tõttu, ning selle, mis jääb tegemata tulevikus- ta teab, et aega elada on tal vaevalt suveni. Äkitselt otsustab naine sõita Veneetsiasse, ilma sellest mehele teatamata. Seal aga halveneb tema tevis ootamatult ning paari päeva asemel veedab ta Veneetsias rohkem kui nädala. Clerfayt veendub, et naine on ta maha jätnud. Olukorda püüab ära kasutada tema endine armuke, kuid Clerfayt avastab, et ta on "rikutud" - ta soovib olla vaid Lillianiga. Naise naasmisel Pariisi hakkab mees teda väga hoidma ja kaitsma ning soovib temaga abielluda. Sellega tõrjub ta aga naist endast eemale, kuna too ei taha, et teda haigena koheldakse, ning ei soovi ennast siduda, sest teab, et sureb peagi.
Olukord nende vahel läheb nii hulluks, et naine otsustab mehe järgmise võidusõidu ajal maha jätta. Hetkel, mil naine on juba tribüünilt lahkumas, tuleb aga ootamatu pööre. Clerfayt, kes on peaaegu võiduseisus, satub õnnetusse. Ta saab raskelt vigastada ning sureb haiglas. Lillian ei oska äkki enam endaga midagi peale hakata, mehest lahkumine oleks tema jaoks hoopis midagi muud olnud, kui mehe surm. Olukord laheneb Boris'i ootamatu saabumisega, kes viib naise sanatooriumisse tagasi, kus Lillian sureb kuue nädala pärast.
Lilliani seisukohast ei vääri all elavad inimesed elu. Nad raiskavad seda, mängivad elu ja surmaga asjatult, nad ei oska seda hinnata ega nautida. Tema jaoks on omamishimu ja rikkus mõttetud- surres pole ei asjade ega rahaga midagi peale hakata. Ta teeb tähelepaneku, et inimeste elu on muutunud teekonnaks Bresciast Bresciasse - alustad reisi ühest punktist, teed meeletuid pingutusi, mängid surmaga, ja kõik selleks, et jõuda tagasi samasse punkti. Milleks? Rahulolust rahuloluni, enesepettusest enesepettuseni?
" .. Kas võis veel kujundlikumat mõttetuse sümbolit olla? Oli elu neile selleks niisuguse ime nagu terved kopsud ja südamed kinkinud, ..., kõik selle, et temaga siis riskeerida ja õnnelikul juhul tagasi Bresciasse jõuda? Milline kohutav alpus! "
Minu arvamus raamatust on väga hea. Kuigi armastuslugu romaanis on Remarque'le omaselt "veider", siis aitab seda siiski mõistetavamaks teha tavalisest erinev mittesõjaline keskkond. Usun, et sellest teosest on veidi kergem aru saada, kui sõja ajast rääkivatest. Seetõttu julgen seda väiksema lugemusega inimestele rohkem soovitada, kui mõnda teist Remarque teost. Kuna tõlgenused võivad kõigil erinevad olla, siis ei hakka kirjutama, kuidas mina seda endale tõlgendasin ning kuidas teos mulle mõjus, kuid mõtlema pani see kindlasti. On see hea või halb..eks näis.
*Ma ei lähe Sinu juurest ära, mind lihtsalt pole vahel päris käeulatuses.
*Kahju pole kaugeltki nii traagiline sõna kui arvatakse. Lootus on aga hoopis traagilisem sõna kui arvatakse.
*Ükski asi siin ilmas pole päriselt nii halb ega päriselt nii hea, kui ta meile näib. Ja mitte miski ei ole lõplik.
*Enne kui pea vastu müüri jõuetult puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk edasi ei saa elada.
.jpg) |
