Mõnikord on loomad palju paremad sõbrad..

Et oma eelnevat laiskust kompenseerida, siis on täna tegu juba neljanda postitusega, seega hakkab jaks otsa saama. Aga eks ma pingutan veel selle viimasegi ära.

Tegu on kõige hiljutisema loetud teosega. James Brown "Tänavakass nimega Bob" Nagu viimasel ajal mulle kätte sattunud raamatutega juhtunud on, siis on ka see päriselt sündinud lugu.

Sõltuvustest paranev narkomaan ja tänavamuusik James leidis ükspäev oma sotsiaalkorteri maja trepikojast armetus seisukorras kassi. Kuna tal oli raskusi endagi ülapidamise ja elu järjepeal hoidmisega, siis kahtles ta kassi võtmises pikka aega. Nagu sellistel raskustesse sattunud inimestel ikka kombeks kipub olema, siis andis ka tema kõik oma säästud, et kassi ravida. Lõpptulemusena kogus kass kuulsust ning aitas tal rohkem teenida.

Raha rahaks, tegelikult ei ole see üldse loo mõte. Kassi eest hoolitsemine ja vastutamine aitas Jamesil enda elu korrastada. Ta leppis emaga ära, viis lõpujärku oma võõrutusravi. Tema aitas Bob'i, Bob aitas teda.

Tegu on väga südmaliku ja kohati kurva looga. Et ka minul endal on varjupaigakiisu juba tervelt aasta kõrval nurru löönud, siis oli väga mõnus ennast koos temaga teki sisse keerata ja seda raamatut lugeda. Mõnus ajaviide.

Raamat sobib lugemiseks nii noortele kui vanadele ja ka kõigile, kes sinna vahele jäävad. Lihtsalt lugege!

Bob armastab Jamesi õlal istuda

Bob ja tema sallike (neid on tal palju)

Pihlakamarjade sügis

Jätkame "Minu" sarjaga, millest on mulle lisandunud Kati Nielsen "Minu Kopenhaagen"

Pikka juttu ei tee. Lugu on naisest, kes kohtas läbi tutvusportaali taanlasest meest. Nad vestlesid, armusid, naine kolis koos lapsega Taani, abiellusid.. Ilus lugu.

Piegm juhin tähelepanu ühiskondade erinevusele.
Kati: "Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani kee, vaid hygge - "mõnusolek," elu ja oma tegemiste nautimine."

Taanis ei panda lastele hindeid enne kaheksandat klassi. Mingis mõttes hea- lastel ei ole nii suurt stressi, teisest küljest mitte nii hea- konkurentsitunne võib ära kaduda. Mäletan isegi, kuidas alati oli vaja (tegelikult siiani on vaja) hinnete poolest teistest parem olla. Olgu see siis kunagi kiituste, nüüd stipendiumite pärast, vahet ei ole, aga alati on nii olnud.

Ei taha nii väga oma isiklikku arvamust siia lahti kirjutada, aga RAAMATU põhjal selgub, et mujal võib rohi rohelisem olla küll. :)

Igaljuhul väärt lugemine, eriti noortele, kes oma peakestes kõikvõimalikke variante veeretavad. (Tegelikult ostsin ka mina selle raamatu konkreetselt "taustauuringuks" Taani kohta.)
Tegu on ääretult positiivse ja motiveeriva looga. Kõik on võimalik!

Märkimisväärne on ka taanlaste armastus jalgrataste vastu. Võtkem eeskuju! Teeme ka Eesti linnad jalgratturite sõbralikuks ja siis oleks isegi mina (jalgrataste vihkaja) nõus mõnikord bussi (mida ma samuti vihkan) ratta vastu vahetama. Aga niikaua, kuni meie riigis autod pühad on, seni mina linnas rata peale ei roni!

Jalgratturite loendur

Õudusunenägu

Lisaks "Mustale" sarjale leidub minu raamaturiiulis ka üks "Valge" sarja raamat. Autoriks Renee Villancher koostöös Nicholas Jallot'iga "Minult varastatud elu"

Renee Villancher sündis 1927. aastal Juuras, tal oli raske lapsepõlv, ta sai tunda, mis on sõda, okupatsioon, toidukaardid. Renee tulevik on ebaselge, kuni ta kohtub ja abiellub noore vene ohvitseri Ivaniga. Unistades paremast tulevikust, läheb ta Teise maailmasõja järel koos mehega Nõukogude Liitu. Ise vaevalt üheksateistkümneaastane, sõidab ta koos mõnenädalase tütrega läbi sõjast laastatud Euroopa. See pikk reis osutub teekonnaks põrgusse. Kui Renee oma eksimusest aru saab, on juba liiga hilja: raudne eesriie on tema järel sulgunud.

Ta viidi täielikku pärapõrgusse, kus elas tema mehe pere, muuseas ka tema esimene NAINE. Renee ja tema ema on ebasoovitud külalised. Hoolimata sellest, et keegi neid sinna ei soovi, ei aita keegi neil ka lahkuda. Nad elavad terve perega väikeses õlgkatsuega muldonnis.

Läbi aastate kannatab Renee sõimu, peksu, purjus meest, tapmiskatseid, venemaa talve, vaesust, nälga. Kõike mida vähegi ette oskate kujutada. Tema ainsaks lohutuseks on vaid teadmine, et Prantsusmaal oleks elu veelgi hullem olnud.. Vähemalt nii neile räägitakse.

Palju aastaid hiljem, kui tal on uus mees ja nad elavad majas, näidatakse vene telekanalitest ikka veel, kuidas elu kõikjal mujal veelgi halvem on. Kujutage ette kujutlematult viletsat elu ja siis kujutage ette, et see on veel isegi hea. Vot nii ta elas.

Enne surma on tal veel võimalus Prantsusmaad külastada.

Tegu on ääretult kurva looga. Noor naine, keda vene närune siga alatult pettis. Näiteks, üks tema sõbranna, kes ka Venemaale sõitis, sai tänu oma mehe abile siiski Prantsusmaale tagasi. Reneed aga mees ise ei tahtnud, aga teistele ka ei andnud. Ja kuidas vene meedia inimestele ajupesu teeb. Kui isegi aastatel, mis algavad juba numbriga 2 (2000 +) usuvad Venemaal elavad inimesed ikka veel, et Euroopas on elu viletasm, kui neil seal.. Püha Jumal küll.

Tähelepanu väärib huvitav ja omapärane kirjastiil, mis on enamasti muutmata kujul, nii nagu Renee seda kirjutas.

Renee

Röövitud lapsepõlv

Mnjah, olen laisk olnud. Raamaturiiul muudkui täieneb ja täieneb, isegi vaene riiuliplaat on ära väsinud selle koorma all, nii et mul tuli neid veidikene ümber tõsta. Blogis aga valitseb suvest saati suur vaikus.

Jätkan siis "Musta" sarja tutvustamisega, kuhu kuuluvad ka juba sisse kantud "Natašad" ja "Minu elud" Seekord on käes raamatu "Ma olin lapssõdur" järg, autoriks Lucien Badjoko, koostöös Katia Clarensiga.

Vapustav jutustus ühest aafrika lapsepõlvest.
Tavaliselt, kui laps täristab kuulipildujat, mängib ta- ning relv on plastmassist. Kuid Lucien Badjoko püss on ehtne ja sellega saab tõepoolest tappa.

Lucien oli pärit rikkast perest, millegi pärast otsustas ta ühel päeval koolist koju minnes mitte oma autojuhti oodata, vaid koju kõndida. Teel kohtas ta sõpra, kes oli sõjaväelane, kes kutsus Lucienit mässulistega ühinema. Ta unistas ilusast mundrist, meenutas kodus vaadatud sõjafilme, kus mängisid Schwarzenegger, Norris, Van Damme... Peale "Jah" sõna ilmus kohale dziip ning tema tsiviilelu lõppes. Lucien oli 12 aastane.

Nad viidi metsa laagrisse, võeti ära riided/esemed, neid peksti ning sunniti paljal maapinnal magama. Hommikul oli äratuseks jällegi julm peks ja trenn. Laibad veeti lihtsalt vaikselt kõrvale..
Noorsõdur, miks sa nutad?
Ta nutab, sest on sõjaväes.
Jäta ta rahule, küll ise näeb:
veerab, veereb ta,
teeb kätekõverdusi, teeb kätekõverdusi ta.
Maale heidab magama, saab maaga üheks nagu naisega.
Lihtsalt jäta ta rahule, küll ta taipab,
et sõjameheks saamine ohvreid nõuab..

" "Heidab magama maaga kui naisega?" mõtlesin ma.
"Sõjaväes ei ole miski võimatu," möirgasid nad.
Ja nad kaevasid mulda augud. Väikesed augud. Jah. Mitte liiga suured. Siis me lasksime püksid alla. Ja saime üheks maaga, nagu oleks see naine.. Kõik, üksteise kõrval, allalastud pükstega. "

Lucien läbis terve sõja, tegi karjääri, vaakus elu ja surma vahel.
Raamatu kirjutamise ajaks on ta saanud 18. aastaseks ja õpib ülikoolis õigusteadust.

Sisust oleks siia veel palju ja palju kirjutada, aga kõike ei jõua. Seega siis emotsioonide juurde. See raamat, nagu ka teisedki selle sarja raamatud, panevad ikka tõsiselt mõtlema, mis maailmas me ometi elame. Kõik neid raamatutes kirjutatud lood on PÄRISELT juhtunud. Nagu täitsa uskumatu tundub. Kuidas läheb 12. aastane oma mugavast kodust ära, põgeneb metsa ja hakkab sõduriks. Elab üle nii palju julma peksu, näljutamist, alandamist ja on lõpuks selle üle tänulik ja õnnelik?? Kuidas on selline LAPS suuteline sõjaväes karjääri tegema, nii palju vigastusi ja raskusi läbi elama..
Müstiline. Lihtsalt tahaks appi karjuda.

"It's so romantic!"

Lõpuks sain läbi loetud selle nii kaua soovitud raamatu "My Estonia" Justin Petrone.

"A foreigner arrives in the middle of dark winter and must survive in Estonia, the least fortunate Scandinavian country, a land where people eat blood sausage and jellied meat, drink warm bread, and are always on time; a place where everybfamily is haunted by the past and is struggling to catch up to the present". Autori sõnad oma teose tutvustamiseks.

Väga huvitav oli lugeda, millisena näeb meie kodumaad, selle traditsioone ja eluolu üks välismaalane. Justin on sündinud Ameerikas, armus eestlannasse ja tuli siia elama.

Alguses oli raamatut raske lugeda, sest kirjastiil oli kuidagi keeruline ja mõtted veidi hüplikud, aga iga leheküljega läks lihtsamaks :)

Raamatu on välja andnud Petrone Print, millele kuulub "Minu" sari.

“Life is what happens to you while you're busy making other plans.” ― Allen Saunders

Järgnevat teost lugema hakates sain raamatu tutvustusest aru, et tegu on autori elulooga. Lugemise käigus hakkasin uskuma, et olen asjast valesti aru saanud. Nii ebareaalne tundus see kõik.

Christophe Rocancourt "Minu elud"

Autor on Prantsusmaal sündinud, pärit vaesest perest, kus isa oli joodik ja ema prostituut. Vaikimist ja varastamist õpetas talle tema mustlasest vanaisa. Poiss otsustas lastekodust põgeneda suurlinna, Pariisi. Seal sattus ta saatuse tahtel ühe teise noore mehe hoole alla, kes soovis omale sõpra, seltsilist ning "projekti". Nii sattus hulgus linna koorekihti. Kuni sinnamaani oli lugu veel usutav, kuid edasi.. Ta hakkas tegelema pettustega, otsis äripartnereid, kelle musta raha paigutada "kohe toimima hakkavasse eriti tulusasse ärisse", mida otseloomulikult ei eksisteerinud. Mõne aja möödudes teatas ta oma äripartneritele, et asjast ei tulnud midagi välja ning ega neil siis oma varasemalt mustalt teenitud raha tagasi saamiseks enam kuhugi pöörduda ei olnud. Samuti müüs ta kinnisvara, mis ei kuulunud talle. Otseloomulikult sattus ta mitemid kordi vanglasse. Lõpuks põgenes ta kõikide võimaluste maale, kus õnnestus tal jällegi väga kiirelt tippseltskonda sattuda.. ja sealt jälle vangi.
Sekka ka mõned armuhetked ja kuulsustest parimad sõbrad.

Igal juhul, tegu on VÄGA huvitava looga. Ükskõik, kui sürr see ka tundus, põnev oli igal hetkel. Soe soovitus seda lugeda!

"Oh, Nataša, Nataša"

"The Natashashe new global sex trade" Victor Malarek, 2003.

Noh, mis ma siis selle raamatu kohta ikka öelda oskan.. Julm? Šokeeriv? Tegelikult on seal kirjas see, mida me kõik teame, kuid ilmselt tunnistada ei taha. Eks olen isegi mõelnud nendele ahvatlevatele tööpakkumistele mõnes soojemat sorti riigis, kus lubatakse 3-4 kuud tööd ettekandjana, ilusat elu mõnes rannabaaris teenides. Aga mis on tegelikult selle taga?

Detailidesse laskuma ei hakka, aga raamat kirjeldas väga otseselt tööd ja tingimusi, mida sellesse "ametisse sattunud" kannatama peavad. Lood sellest kuidas nad seksiärisse üldse sattusid, kuidas nad seal vastu pidasid (või ei pidanud) ja ka mõni lugu pääsemisest.

Autoriks on üks Kanda ajakirjanik, kes otsustas selle äri sisemust veidikene avalikustada.

Raamat sisaldab jahmatavaid kirjeldusi sellest, milline on erinevate politseiüksuste ja muude "tähtsate ninade" suhtumine, milline on ÜRO osalus seksiäri edenemises jne.

Soovitan seda teost kindlasti lugeda.. lihtsalt silmaringi avardamiseks. Tegelikult ei ole ükski riik sellisest ärist ohutus kauguses, suhtumine "meiega seda ikka ei juhtu" on täiesti vale ja suurte ning kõikvõimaste rahvusvaheliste organisatsioonide abile ei ole ka mõtet loota.

"Sel ööl tundsin esimest korda, mida tähendab olla hoor. Pidin teenindama kaheksat meest. Kartsin ja häbenesin kohutavalt. Käisin pärast igat vahekorda duši all, aga sisemusest ei õnnestunud roojust välja uhtuda. Ma ei tea, mitmesaja iisraeli mehega mind sunniti järgmise nelja kuu jooksul seksima. noored mehed, vanad mehed, paksud vastikud mehed. Sõdurid, naisemehed, usumehed. Haigus ega menstruatsioon ei lugenud midagi. Pidin töötama, muidu sain karistada."

Sinisukk- sari "Must"

Täiendusi raamaturiiulisse

Enne mõne uue raamatu tutvustust pisut vahepealset juttu. Tänu kooli lõpetamisele sain oma wishlist'ist mõned teosed maha kriipsutada :) Olen nüüd õnnelik "Lohejooksja" (K. Hosseini) ja "Minu Eesti" (valisin inglisekeelse versiooni "My Estonia" J. Petrone) omanik.

Samuti täiustasin oma raamatute varu Apollos oleva allahindlusega, nende hulgast kohe ka kaks juba läbi loetud teost siia kirja saavad pandud. 

Kolmandaks, avastasin sellise toreda koha nagu Uuskasutuskeskus. Sealt reisisid minu raamaturiiulisse "Krahv Monte-Cristo" (A. Dumas) nii esimene kui ka teine osa, mõlemad raamatud maksid 0,50 € ja on suurepärases seisukorras (mind häirib, kui vana raamat on täitsa kapsaks loetud). Tunne oli nagu oleks kedagi röövimas käinud. 

Üks järgnevatest reisidest samasse asutusse tõi minuga koju kaasa Emile Zola teosed "Therese Raquin" (juba varasemalt loetud, kuid unustatud, seega läheb uuesti lugemiseks) ja "Nana". Lisaks ka Bruno Apitz "Alasti huntide seas", kuid see ei ole üldsegi minu välja valitud teos, vaid kuulus kellegi teise huviorbiiti :) Kõik viimased kolm raamatut maksid "kampaania" käigus 0,10 € ja on küll veidi kehvemas seisukorras, kuid täitsa loetavad.

"Alla kirjutanud: Mata Hari" Yannick Murphy

Vahelduseks midagi teistsugust jälle. Oli suur tahtmine lugeda ja kuna ei olnud kodus, siis tuli leppida esimese esemega, mis vähegi raamatu moodi välja nägi.

1917. aasta külmal oktoobrikuul istub Margaretha Zelle, rohkem tuntud kui Mata Hari, Pariisi vangikongis ja ootab spionaažisüüdistusega kohtuprotsessi. Karistuseks on mahalaskmine. Oodates jutustab salajasest süüst vaevatud Mata Hari lugusid nagu Šeherezade, et osta ülekuulajatelt tagasi oma elu.

Romaan tuntud tantsijatarist, osavast armukesest ja legendaarsest naisspioonist.

Täpsemat sisu välja tooma ei hakka. Raamat on.. omapärane. Sisu poolest veidikene segane. Lugeda kõlbas ja läbi sai, teist korda ei loeks. Samas need osad, mis kirjeldasid elu Java saarel, olid isegi huvitavamad ja sellises temaatikas oleks võinud olla kogu romaan.

WishList

Vahelduseks natukene teistsugune postitus, ehk mis peavad minu raamaturiiulisse jõudma. Varem või hiljem..

Hetkel on esikohal K. Hosseini "Lohejooksja", ammu läbi loetud, kuid isiklik eksemplar puudub. Lähemat tutvustust ei ole vaja, selle võite leida mõnest eelnevast postitusest.

Teisele kohale Aili Helm "Kuradil ei ole varju". Selle pealkirja taga peituvad samas raamatus ka tegelikult "Vägivallamaa" ja "Režiim - see kõlab uhkelt". Teemaks on eestlased Siberis, eriti keskendutakse naiste olukorrale seal. Raamatuga sain esimest korda tuttavaks üllataval kombel Maltal, kus leidsin juhuslikult raamaturiiulist eestikeele teose :) Üritasin omanikega kontakti saada, kuid kahjuks see ei õnnestunud ja nii see raamat ka minust sinna maha jäi.

Kolmandale kohale pretendeerib lausa terve "Minu" sari, alustades Justin Petrone teostega "Minu Eesti" ja "Minu Eesti 2".

Neljandana oskan hetkel välja tuua A. Kivirähk ja "Mees, kes teadis ussisõnu", legendaarne, must have tema teise teose "Rehepapp" kõrvale.

Hetkel rohkem kohe ei meenugi, aga kindlasti list täieneb veel :)

Sinust saab keegi.

Jah, kohe päris kindlasti on mul Remarque kõrvale tekkinud teine lemmikautor- Khaled Hosseini. Jõudsin läbi lugeda tema järjekorrast teise romaani "Tuhat hiilgavat päikest", sellega sai siis mul läbi loetud kõik tema hetkel välja antud teosed.

Tavaliselt teen lugemise ajal märkmeid leheküljenumbritest, neist kohtadest, mida siia kirja panna või ise hiljem veel vaadata. Seekord ei teinud ma ühtegi märget. Ka tagantjärgi mõeldes ei meenu ühtegi kohta, mida siia eraldi välja tuua tahaksin. Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema, tervikuna. Emotsioonid on taaskord lihtsalt kirjeldamatud.

Tutvustus tagakaanel: Mariam on viieteistkümneaastane, kui ta pannakse mehele temast kolmkümmend aastat vanemale tahumatule ja kibestunud Rashidile ning saadetakse Kabuli elama. Möödub ligi kaks aastakümmet ning Mariami rusuvasse ellu saabub viieteistkümneaastane Laila, kel on seljataga vapustav tragöödia. Selgub, et armastuse teed on äraarvamatud ning inimene suudab selle mõjul hämmastava kangelaslikkusega üle saada ka kõige heidutavamatest takistustest.

See raamat on pühendatud mu silma-nur'idele
Harisele ja Farah'le ning Afganistani naistele

Loomulikult räägib romaan elust Afganistanis. Teos algab Mariami lapsepõlvega, ta on sündinud 1959. aastal, teose tegevus liigub kiirelt Mariami viieteistkümnenda sünnipäevani, aastasse 1974. Teos lõppeb aastas 2003. Kogu selle ajaperioodi sisse jääb vene okupatsioon ja Taliban, läbi käib ka Al-Qaeda, Osama bin Laden, kaksiktornide pommitamine ja lõpus USA vägede sekkumine. Põhisisu keerleb aga siiski kahe naise, Mariami ja Laila, elude ümber.

Kõike seda lugedes tekib tänutunne, tänutunne selle eest, kuidas MEIE elame. Jah, on ka siin olemas kodused terrorid, kus mees on "jumal", aga siiski. Kui ikka terves riigis on kehtestatud naiste vihkamine.. (jah, võib julgelt nii öelda). Ma ei saa öelda, et midagi üllatavat oleks olnud. Kõik on ju meedias olnud, selline eluolu ja naiste allasurutus ei ole "meie maailmale" teadmata, aga ometi.. Üks asi on telekast kuulata/vaadata samal ajal ise kümmet muud tegevust teha, ütled vaid korra "Oh, kui jube." Aga seda lugedes, lugedes neid täpseid kirjeldusi, raamatusse ja sellesse loosse sisse elada.. Minu kujutlusvõime laseb mul lugemise ajal seda kõike ka elavalt ette kujutada, silmad vaatavad tähti, sõnu, aga peas, mõttes, jookseb film. Seetõttu oli see lugemine hoopis midagi muud.

Ma tahaks veel nii palju öelda, aga lihtsalt ei oska..

Kes suudaks kokku lugeda tema katustel küütlevaid kuid
või tuhandet hiilgavat päikest peidus ta müüride taga.

Lili-lili linnujooginõu
keset teed jäi mul ette.
Lepamaim selle serval jõi,
kuni kukkus vette.

Khaled Hosseini

Afganistani naine burkaga

Me kohtume seal.

Vau! Just hetkel olen raamatu käest pannud ja need emotsioonid, ma isegi ei oska seda kõike sõnadesse panna. Tõesti, sisukokkuvõtte tegemine oleks liiga keeruline. Ma tahaksin rääkida kõigest. Tegu on jutustusega Afkanistaanist ja inimeste elust, kuid teose käigus jutustatakse lugusid peaaegu üle terve maailma. See on ühe perekonna äärmiselt keeruline lugu. Põhiline rõhk on suhetel ja inimeste iseloomudel. Väga sügava ja mõtlema paneva sisuga raamat!
Ehk aitas mul loosse sügavamalt kaasa elada mingisugune mõnes mõttes äratundmine- kui siiras võib olla armastus õdede-vendade vahel ning milline "auk" võib järgi jääda, ükskõik mida sa ka teed..

Mulle meeldis ka teose ülesehitus. Iga peatükk algas uue isiku elu ja jutustusega.Kui tavaliselt võib selline "hüplemine" häirivaks muutuda, siis seekord tegi see lugemise palju põnevamaks. Lisaks olid peatükid piisavalt pikad, et jõudis käsil oleva isiku ellu süveneda. Varaseimad jutustused algavad 1949. aastast ning viimased peatükid kannavad aasta numbrit 2010.

"Ja mägedelt kajas vastu" Khaled Hosseini kolmas romaan.

Ootan suure põnevusega, millal saan kätte sama autori teisena ilmunud romaani "Tuhat hiilgavat päikest".

**

Ma leidsin väikese kurva haldja
mooruspuu varjust.
Ma tunnen üht kurba väikest haldjat,
kelle tuul ühel ööl minema viis.

Tagasitee- ootused, lootused, reaalsus.

Kes ei oleks kuulnud teosest "Läänerindel muutuseta"? Tegu on ilmselt tuntuima Remarque teosega. Juba eelmisest talvest on minu riiulis või kapiserval tolmu kogunud just selle teose järg "Tagasitee", mis originaalis on ilmunud aastal 1998.

Raamat algab sellega, et mehed on alles rindel ja kohe-kohe on saabumas kaua oodatud rahu. Kui see aga viimaks saabub.. kas see on see, mida nad kõik need aastad ootasid, millest nad unistasid.. ? Vastus on- ei. Tsiviilelu on hoopis midagi muud, seal kehtivad teised reeglid, seal on mõistmatud inimesed. Vaid väike seltskond kõigist neist poisikestest, kes koolipingist otse sõtta saadeti, on tagasi koju pöördunud. Ning nad on üksi. Üksi isegi oma pere keskel. Üksi isegi omavahel taaskohtudes.
Kes neist jääb ellu selles palju raskemas lahingus?

Lugemist alustasin eelarvamusega, et kuna tegu on sõjajärgse temaatikaga, läheb sisu nii, nagu teistes Remarque samateemalistes teostes. Kuid siiski piirdus see lugu vaid sõdurite omavahelistele suhetele ja sellele, kuidas hakkama saada ühiskonnas, kus sind enam kellelegi vaja ei ole. Alkohol ja peod käisid küll asja juurde, kui suur ja segane armastus jäi seekord loost välja.

*
Willy pöörab järsult ringi ja astub ähvardavalt mehe ette. "Pardon, kas te ütlesite midagi või?" küsib ta ja koputab oma mütsi peale. Mees rabeleb püsti ja vaatab talle vastu. "Ei tea küll," vastab ta mürgiselt. "Teie õnn," ütleb Willy. "Teil nimelt pole sõimamiseks tarvilikku kehaehitust."

*
Õpetajad järgnevad talle. Ka meie kobistame välja. Aga enne veel haarab Willy, kelle jaoks kogu asi on olnud liiga tasane ja leebe, need kaks lillepotti puldilt ja virutab põrandale. "Ma pole seda salatit kunagi kannatanud," ütleb ta vihaselt. Loorberipärja vajutab ta Westerholtile pähe. "Keeda suppi ..."

***
Vahepealsetest lugemistest veel niipalju, et Remarque toestest sattus kätte "Must obelisk", mis minu arusaamiste järgi on see "tüüpiline" Remarque teos. Kuna lugemisest on ka juba väga palju aega möödas, siis kokkuvõtet tegema ei hakkka.
Ning veel sai läbi loetud Fifty Shades'i viimane osa. Võrreldes eelmistega on seks palju leebemaks muutunud ja seda harrastati ka vähem (või kirjutati vähem :D ). Lõpp oli ilus. Mees hakkas korralikuks pereisaks jne. Ootan huviga nendel teostel põhinevat filmi. Lihtsalt, et kuidas selline teema lahendatakse, ilma, et filmi žanriks midagi noortele sobimatut märkida tuleks.. (vanusepiirang lastele tuleb seal ilmselt niikuinii).

*
Järgmisena ootab mind kapi serval "Ja mägedel kajas vastu". Tegu on Khaled Hosseini teosega. Ootused on kõrged, kuna "Lohejooksja" on minu silmis väga kõrgelt hinnatud. Lootust annavad ka minu ema sõnad, et tema seda raamatut lugeda ei suutnud, kuna tegu oli väga Remarque sarnase looga. Ehk mulle siis peaks sobima. Tulemused ilmselt paari kuu pärast ;)