Aasta alguses ei andnud lugemis isu enam rahu, võtsin kätte ühe lemmikutest- Remarque, "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hea oli, oli hea üle pika aja lugeda ja loomulikult, raamat oma looga- ülim. Lugu nagu Remarque'l ikka, teemadeks sõda, (veider)armastus ja eneseotsing. Noor sõdur, kes sai Idarindelt korraks kodumaale puhkusele, leidis ilusa ja päästva kodumaa asemel eest sõtta kistud kummituse. Tema kodu oli purustatud, vanemad kadunud. Rahvas oli hirmul, seletusi ei antud, usaldust enam ei eksisteerinud. Ta kohtus neiuga oma lapsepõlvest, soovides teineteisest leida põgenemisteed, kasvas nende vahele armastus.
Soovitaksin seda raamatut lugeda neil, kes on Remarque loominguga tuttavad, teised võivad üsnagi ruttu teha avastuse, et raamat on käest pandud. Aga kellele meeldivad lood sõjast, sõdurite elust, elust rindel, tagalas kui ka tsiviilisikute vaatest- laske käia. Ilusate armastuslugude otsijad, otsige mujalt.
Pohlmann: "Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti."
*
Sauer: "Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita."
*
Elisabeth: "Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud."
