Pressure makes diamonds!

Veel üks kiire postitus muuseumitöö ajal loetud raamatust. (Põhimõtteliselt lugemise eest ma seal palka saingi :D) See on taaskord raamat, mille lugemist olen kunagi alustanud, kuid siis pooleli jätnud.

"Lihvi ja põgene", Carla Neggers. Kogu lugu keerleb ümber maailma suurima lihvimata teemanti, mis lihvituna oleks väärt miljoneid. Teemanti olemasolu aga ei ole kindel, on legend, et seda on hoidnud üle 400 aasta Peperkampide perekond.
Loo peategelane on noor naine Juliana, andekas pianist. Tema perekond on pärit Hollandist, kus nad elasid üle Teise maailmasõja. Juliana ema asus peale seda elama Ameerikasse ning ei olnud oma mehele ega tütrele oma minevikust sõnagi rääkinud. Äkki aga asus teemanti legendi jälitama Ühendriikide senaator ning nende perekond sattus ohtu. Oluline tegelane Juliana kõrval on ajakirjanik ning endine Vietnami sõjaväelane Stark. Loosse põimuvad veel mõned tegelased, kes on kõik omavahel seotud Vietnami sõja kaudu, kaasaarvatud ka senaator.
Kogu raamatu vältel käib põnev keerutamine ja nö kassi-hiire mäng, lõpus aga selgub kõik. Ning muidugi ei puudu sealt ka armastus.
Esimesel lugemisekatsel see teos mulle väga huvi ei pakkunud, seekorda aga küll. Kuigi ka sellesse teosesse põimub jällegi pisut sõda sisse, ei ole see siiski eriliselt sügavamõtteline. Tegu on lihtsalt meelelahutusliku romaaniga. Kui juba lugeda, siis lõpuni. Igav ei ole. Kuid otseselt palavat soovitust seda lugeda ei annaks.

*"Wilhelmina vaatas eelaimust peites ringi, kuid ta märkas lennuvälja tontlikus valguses helikopteri siluetti. Tema jaoks ei tundunud see sugugi linnu moodi olevat, vaid pigem seliliolev surnud ämbliku sarnane. Kui propellerid tööle hakkasid, nägi see välja nagu seliliolev surev ämblik, ning see polnud Wilhelmina meelest sugugi parem."

*"Kus see nüüd on?"
Naine kehitas õlgu. "Ma olen seda paberivajutina kasutanud"
"Jessas."
"Moosiretseptide peal," lisas naine.
"Miks ka mitte? See on kõigest maailma suurim lihvimata teemant."

*"Jah. Ma vajan sind praegu rohkem kui midagi muud. Ära lõpeta."
Isegi pimeduses oli mehe naeratus hell. "Pole probleemi, kallis."

Do not blame God for having created the tiger, but thank him for not having given it wings

Oma viimaste tööpäevade sisustamiseks haarasin riiulist kiiruga kaasa kõige õhema raamatu, mis lugemiskõlblik tundus. Raamatu sisu, üllatus üllatus- sõda. Ei teagi, miks mind just sõjateemalised raamatud tõmbavad või miks need "juhuslikult" kätte satuvad.
Seekordne teos oli siis "Tiigrid poris", autoriks Otto Carius, kes oli Teise maailmasõja ajal saksa tankikomandör, tegu on tõestisündinud lugudega.
Teos ei ole ühtne terviktekst, vaid koosneb erinevatest lugudest. Suur osa tegevusest toimub baltikumis. Oma lugudes jutustab ta lahingukäikudest vene vägede ehk Ivan'i vastu, tema koht oli rindel, eesliinil. Carius oli värbamiskomitee poolt esialgu kõlbmatuks tunnistatud, kuid lõpuks juba sõtta sattununa oli ta üks parimatest.  Ta oli Wehrmachti noorim Tammelehisega Rüütliristi kavaler.

Raamat on suurepäraselt hea. Meeldib autori suhtumine, ausus ja austus. Soe soovitus seda lugeda! :)

"Pühendan selle raamatu kamraadidele 502. rasketankipataljoni teisest kompaniist, mälestades langenuid ning meenutades elavatele meie igavest ja unustamatut sõprust, ja meie Eesti relvavendadele, kellega kõrvuti võitlesime 3. SS-soomuskorpuse ridades Narva jõel, Sinimägedes, Lastekodumäe juures ning lääne-ja idakotis."
"Rõõmustan, et peale aastakümneid kestnud okupatsiooni on Eesti taas vaba. Loodan, et järgmised põlvkonnad peavad lugematu arvu eestlaste küüditamise ja esiisade ohvrid meeles."
Otto Carius 1. märtsil 2009

*"Sain sellal oma südametunnistusele ka ühe sõjakurite kohtuotsuseta mahalaskmise näol. Linna ääres lasketiirus oli käes minu järjekord, kui naabertalu kukk jooksis üle laskeraja. ... Komandör hüüdis veel midagi, kuid oli juba hilja, Niikuinii poleks ma loobunud märklaua poole sihtides kõikide rõõmuks kuke pihta laskmast. Kukk käis paar korda uperkuuti, mistõttu polnud sealt enam söögikski suurt midagi võtta."

*"Päevas on 24 tundi. Kui öö lisaks võtate, saate töö tehtud!"

*"Aluspesu me peaaegu ei vahetanudki, sest elu õpetas meile, et "sõbralikud allüürnikud" tunnevad ennast puhtas pesus paremini. Järelikult pidi pesu nii must olema, et isegi täidel vastik hakkas. See pidurdas nende soojätkamistungi."

"Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella- seda lüüakse sinule." Hemingway

Nonii, suvi on kohekohe läbi saamas, mõni päev veel ja ongi kõik! Seoses tööga muuseumis tekkis mul tohutult palju aega paigal istuda ja lugeda :) Katsun nüüd nende päevadega siia kõik ära kribada, mis vahepeal loetud sai.

Algust teen teosega, mille käsilevõtmist sai mainutud eelmises postituses. Kui nüüd täpne olla, siis selle raamatu lugemist alustasin juba aprilli kuus, jätkasin praktika lõpus ja lõpetasin nüüd augusti keskpaigas.. :D
Olgu, aitab keerutamisest, tegu on Ernest Hemingway romaaniga "Kellele lüüakse hingekella". Olen selle teose vastu juba pikka aega huvi tundnud, teadmata, et see mul kodus raamaturiiulis eksisteerib. Pikale veninud lugemise põhjus polnud üldse selles, et teos igav oleks. Vastupidi, mulle väga meeldis. Natukene Remarque'lik, hõlmates endas sõda ja armastust, kuid mitte liiga lääge. Põhiline rõhk oli siiski partisanisõjal. Mõnepäevane "suur armastus" lõppes "õnnetult", nad said koos veeta 72 tundi.

Teose kangelaseks oli Robert Jordan, hispaania keele õppejõud ameerikast, kes oli tulnud Hispaaniasse võitlema. Tegu oli Hispaania kodusõjaga vabariiklaste ja fašistide vahel.
Hemingway'l oli fašismiga oma teema, mis on ka nii selles teoses kui ka tema nii mitmeski teises romaanis tuntav, nimelt Hemingway vihkas fašismi, avalikult ja lepitamatult.

*"Mustlased usuvad, et karu on inimese vend, sest tema naha all on samasugune keha ja ta joob õlut ja armastab muusikat ja tantsib hea meelega."

*"Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen."

*"Joodik on see kõige vastikum. Varas, kui ta ei varasta, on inimene nagu ikka. Väljapressija oma koduste käest raha välja ei pressi. Mõrtsukas, kui ta koju tuleb, võib oma käed puhtaks pesta. Aga joodik haiseb ja oksendab omaenese voodisse ja laostab alkoholiga omaenese tervist."