Pressure makes diamonds!

Veel üks kiire postitus muuseumitöö ajal loetud raamatust. (Põhimõtteliselt lugemise eest ma seal palka saingi :D) See on taaskord raamat, mille lugemist olen kunagi alustanud, kuid siis pooleli jätnud.

"Lihvi ja põgene", Carla Neggers. Kogu lugu keerleb ümber maailma suurima lihvimata teemanti, mis lihvituna oleks väärt miljoneid. Teemanti olemasolu aga ei ole kindel, on legend, et seda on hoidnud üle 400 aasta Peperkampide perekond.
Loo peategelane on noor naine Juliana, andekas pianist. Tema perekond on pärit Hollandist, kus nad elasid üle Teise maailmasõja. Juliana ema asus peale seda elama Ameerikasse ning ei olnud oma mehele ega tütrele oma minevikust sõnagi rääkinud. Äkki aga asus teemanti legendi jälitama Ühendriikide senaator ning nende perekond sattus ohtu. Oluline tegelane Juliana kõrval on ajakirjanik ning endine Vietnami sõjaväelane Stark. Loosse põimuvad veel mõned tegelased, kes on kõik omavahel seotud Vietnami sõja kaudu, kaasaarvatud ka senaator.
Kogu raamatu vältel käib põnev keerutamine ja nö kassi-hiire mäng, lõpus aga selgub kõik. Ning muidugi ei puudu sealt ka armastus.
Esimesel lugemisekatsel see teos mulle väga huvi ei pakkunud, seekorda aga küll. Kuigi ka sellesse teosesse põimub jällegi pisut sõda sisse, ei ole see siiski eriliselt sügavamõtteline. Tegu on lihtsalt meelelahutusliku romaaniga. Kui juba lugeda, siis lõpuni. Igav ei ole. Kuid otseselt palavat soovitust seda lugeda ei annaks.

*"Wilhelmina vaatas eelaimust peites ringi, kuid ta märkas lennuvälja tontlikus valguses helikopteri siluetti. Tema jaoks ei tundunud see sugugi linnu moodi olevat, vaid pigem seliliolev surnud ämbliku sarnane. Kui propellerid tööle hakkasid, nägi see välja nagu seliliolev surev ämblik, ning see polnud Wilhelmina meelest sugugi parem."

*"Kus see nüüd on?"
Naine kehitas õlgu. "Ma olen seda paberivajutina kasutanud"
"Jessas."
"Moosiretseptide peal," lisas naine.
"Miks ka mitte? See on kõigest maailma suurim lihvimata teemant."

*"Jah. Ma vajan sind praegu rohkem kui midagi muud. Ära lõpeta."
Isegi pimeduses oli mehe naeratus hell. "Pole probleemi, kallis."

Do not blame God for having created the tiger, but thank him for not having given it wings

Oma viimaste tööpäevade sisustamiseks haarasin riiulist kiiruga kaasa kõige õhema raamatu, mis lugemiskõlblik tundus. Raamatu sisu, üllatus üllatus- sõda. Ei teagi, miks mind just sõjateemalised raamatud tõmbavad või miks need "juhuslikult" kätte satuvad.
Seekordne teos oli siis "Tiigrid poris", autoriks Otto Carius, kes oli Teise maailmasõja ajal saksa tankikomandör, tegu on tõestisündinud lugudega.
Teos ei ole ühtne terviktekst, vaid koosneb erinevatest lugudest. Suur osa tegevusest toimub baltikumis. Oma lugudes jutustab ta lahingukäikudest vene vägede ehk Ivan'i vastu, tema koht oli rindel, eesliinil. Carius oli värbamiskomitee poolt esialgu kõlbmatuks tunnistatud, kuid lõpuks juba sõtta sattununa oli ta üks parimatest.  Ta oli Wehrmachti noorim Tammelehisega Rüütliristi kavaler.

Raamat on suurepäraselt hea. Meeldib autori suhtumine, ausus ja austus. Soe soovitus seda lugeda! :)

"Pühendan selle raamatu kamraadidele 502. rasketankipataljoni teisest kompaniist, mälestades langenuid ning meenutades elavatele meie igavest ja unustamatut sõprust, ja meie Eesti relvavendadele, kellega kõrvuti võitlesime 3. SS-soomuskorpuse ridades Narva jõel, Sinimägedes, Lastekodumäe juures ning lääne-ja idakotis."
"Rõõmustan, et peale aastakümneid kestnud okupatsiooni on Eesti taas vaba. Loodan, et järgmised põlvkonnad peavad lugematu arvu eestlaste küüditamise ja esiisade ohvrid meeles."
Otto Carius 1. märtsil 2009

*"Sain sellal oma südametunnistusele ka ühe sõjakurite kohtuotsuseta mahalaskmise näol. Linna ääres lasketiirus oli käes minu järjekord, kui naabertalu kukk jooksis üle laskeraja. ... Komandör hüüdis veel midagi, kuid oli juba hilja, Niikuinii poleks ma loobunud märklaua poole sihtides kõikide rõõmuks kuke pihta laskmast. Kukk käis paar korda uperkuuti, mistõttu polnud sealt enam söögikski suurt midagi võtta."

*"Päevas on 24 tundi. Kui öö lisaks võtate, saate töö tehtud!"

*"Aluspesu me peaaegu ei vahetanudki, sest elu õpetas meile, et "sõbralikud allüürnikud" tunnevad ennast puhtas pesus paremini. Järelikult pidi pesu nii must olema, et isegi täidel vastik hakkas. See pidurdas nende soojätkamistungi."

"Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella- seda lüüakse sinule." Hemingway

Nonii, suvi on kohekohe läbi saamas, mõni päev veel ja ongi kõik! Seoses tööga muuseumis tekkis mul tohutult palju aega paigal istuda ja lugeda :) Katsun nüüd nende päevadega siia kõik ära kribada, mis vahepeal loetud sai.

Algust teen teosega, mille käsilevõtmist sai mainutud eelmises postituses. Kui nüüd täpne olla, siis selle raamatu lugemist alustasin juba aprilli kuus, jätkasin praktika lõpus ja lõpetasin nüüd augusti keskpaigas.. :D
Olgu, aitab keerutamisest, tegu on Ernest Hemingway romaaniga "Kellele lüüakse hingekella". Olen selle teose vastu juba pikka aega huvi tundnud, teadmata, et see mul kodus raamaturiiulis eksisteerib. Pikale veninud lugemise põhjus polnud üldse selles, et teos igav oleks. Vastupidi, mulle väga meeldis. Natukene Remarque'lik, hõlmates endas sõda ja armastust, kuid mitte liiga lääge. Põhiline rõhk oli siiski partisanisõjal. Mõnepäevane "suur armastus" lõppes "õnnetult", nad said koos veeta 72 tundi.

Teose kangelaseks oli Robert Jordan, hispaania keele õppejõud ameerikast, kes oli tulnud Hispaaniasse võitlema. Tegu oli Hispaania kodusõjaga vabariiklaste ja fašistide vahel.
Hemingway'l oli fašismiga oma teema, mis on ka nii selles teoses kui ka tema nii mitmeski teises romaanis tuntav, nimelt Hemingway vihkas fašismi, avalikult ja lepitamatult.

*"Mustlased usuvad, et karu on inimese vend, sest tema naha all on samasugune keha ja ta joob õlut ja armastab muusikat ja tantsib hea meelega."

*"Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen."

*"Joodik on see kõige vastikum. Varas, kui ta ei varasta, on inimene nagu ikka. Väljapressija oma koduste käest raha välja ei pressi. Mõrtsukas, kui ta koju tuleb, võib oma käed puhtaks pesta. Aga joodik haiseb ja oksendab omaenese voodisse ja laostab alkoholiga omaenese tervist."

Liebe ist für alle da - nicht für mich

Noooo tere. Jälle on vahepeal palju aega mööda läinud.. aga selle ajaga on nii mõndagi korda saadetud. Näiteks jõudsin ära teha oma praktika (Y) ! :) Ja praktika käigus sai minu pauside kaaslaseks muidugi Jane Eyre. Kevadel vaatasin ka samanimelist filmi, väga hea film oli, aga raamat on muidugi veel parem!


"Jane Eyre" on Inglise kirjaniku Charlotte Brontë teos. Jane on tüdruk, kes kaotanud mõlemad oma vanemad ning elab sugulaste juures, kes teda vihkavad. Et temast lahti saada, saadetakse tüdruk kooli (vaestekool, internaat), kus ta veedab 8 aastat, lõpuks ta lahkub sealt ning asub tööle guvernandina. Tema õpilaseks saab Mr. Rochesteri hoolealune. Otseloomulikult aga armub Jane Mr. Rochesteri, mehesse, kes on temast väga palju vanem, kogenum .. ning abielus. Noore ja naiivsena nõustub Jane temaga abielluma, kuid pulmapäeval tuleb välja mehe saladus. Jane põgeneb, hulgub ringi, kuid lõpuks läheb siiski Mr. Rochesteri juurde tagasi. Mees on jäänud pimedaks ning kaotanud ühe käe, kuid nende armastus on nii suur, et neil tuleb ilusilus elu, abielluvad, saavad lapsi jne. Nagu ikka, Happy End.
Jah, palju sündmusi jäi rääkimata, kuid kellel huvi, loeb ise või vaatab filmi ;)
Raamatus on seotud palju žanre ning ühiskonnaprobleeme, peamiselt võiks aga öelda, et tegu on romantilise draamaga.


Peale seda nunnut-toredat armastuslugu sai kätte võetud ka järgmine raamat, aga kuna praktika sai läbi, siis langes ka lugemis tepo märgatavalt :/ Kui nüüd ennast kokku võtan, siis saab ehk ikka peagi see ka läbi. Seniks kaunist suve (mis nüüd alles vist saabus oma soojusega), meeletuid suveöid täis armastust ja .. mmm, pigem siiski palju päikest ja pidu ;)


"It is in vain to say human beings ought to be satisfied with tranquility: they must have action; and they will make it is they cannot find it."
*

“Do you think I am an automaton? — a machine without feelings? and can bear to have my morsel of bread snatched from my lips, and my drop of living water dashed from my cup? Do you think, because I am poor, obscure, plain, and little, I am soulless and heartless? You think wrong! — I have as much soul as you — and full as much heart! And if God had gifted me with some beauty and much wealth, I should have made it as hard for you to leave me, as it is now for me to leave you. I am not talking to you now through the medium of custom, conventionalities, nor even of mortal flesh: it is my spirit that addresses your spirit; just as if both had passed through the grave, and we stood at God's feet, equal — as we are!”

*

“Rochester: "Jane, be still; don't struggle so like a wild, frantic bird, that is rending its own plumage in its desperation."
Jane: "I am no bird; and no net ensnares me; I am a free human being, with an independent will; which I now exert to leave you.” 

Hei tuul..

..
meil on tunde
ei ühtegi päeva
uks läeb kinni ja kurgu alt kuub
meie tunde karmjaheda käega
haarab endale tuul

.. nii saabki kõik tuulest viidud.

"Tuulest viidud" Margaret Mitchell. Raamat räägib Ameerika kodusõjast Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel aastatel 1861-1865. Loo keskmes on Scarlett O'Hara, maakonna kauneim ja ihaldatuim noor daam. Tema idüllilise elu purustab esiteks teade, et mees keda ta armastab, abiellub teisega. Noore ja rumalana abiellub ta vihast mehega, keda ta ei armasta ning kes sõja alates surma saab. See seab Scarletti üksikemast lese seisusesse, mis ei luba tal osa võtta ühestki peost, kanda värvilisi kleite ega flirtida. 18. aastasele on see mõistetamatu ning oma protestiva iseloomu tõttu käitub ta vastupidiselt ühiskonnanormidele. Sellele teele meelitab teda ka muidugi Rhett- mees, kes on samasuguse normidevastase käitumise pärast seltskondadest tõrjutud.
Sõda laastab kogu maa. Lõpuks jõuab Scarlett, kes vahepeal elas linnas, tagasi koju Tarasse, tema ema on surnud, isa mõistuse kaotanud, õed haiged, orjad põgenenud, puuvill hävitatud, loomad ja toiduvarud jänkide poolt röövitud. Scarlett otsustab mineviku seljataha jätta ning hakkab oma perekonna eest vastutama- tüdrukust, kes enne sõda ei tõstnud maha kukkunud taskurättigi oma kätega üles, on saanud naine, kes teeb maatööd, et oma peret toita.

Raamat on pikk ja korralikku ülevaadet seekord ei tee. Lugesin ka ise vaid esimese osa läbi, teise osa saamiseni ei suutnud oodata ning vaatasin loo lõpuni filmiga. Kuna filmid nagu ikka, on raamatutest üsnagi erinevad, siis ilmselt loen kunagi ka teise osa raamatu läbi. Samas, kui raamatut mitte arvestada, oli ka film väga hea. Lõpp oli minu arvates pisut segane, oleks võinud olla kas "happy end" või siis veelgi dramaatilisem.

Esimest korda kogesin seda, et jäin raamatut lugedes alati magama. Võimalik, et asi oli samaaegselt käivates Kevadpäevades, kuid esialgseks lugemistempoks oli maksimaalselt 1peatükk päevas. Mingist hetkest aga sai päevaseks tavaks keskmiselt veidi üle 100lk päevas..ja läbi ta saigi.

Lõpetuseks ütlen, et raamat oli üle ootuste - esialgu tundus, et tegemist on üsna sisutühja "naistekaga", aga tegelikult see päris nii ei ole. Muidugi on ka paremaid ja sisukamaid teoseid, kuid vahelduseks oli päris hea. Kes lugeda ei viitsi, vaadaku kindlasti filmi, soovitan väga. Film on küll pikk- pea 4 tundi, kuid on seda väärt! :)

Scarlett: I cant think about that right now. If I do, I'll go crazy. I'll think about that tomorrow.
Scarlett: I can shoot straight, if I don't have to shoot too far.

Rhett

Gerald: Do you mean to tell me, Katie Scarlett O'Hara, that Tara - that land doesn't mean anything to you? Why, land's the only thing in the world worth working for, worth fighting for, worth dying for, because it's the only thing that lasts.
Scarlett: Oh, Pa. You talk like an Irishman.Gerald: It's proud I am that I'm Irish, and don't you be forgetting, Missy, that you're half-Irish, too. And, to anyone with a drop of Irish blood in them - why, the land they live on is like their mother. Oh, but there, there. Now, you're just a child. It'll come to you, this love of the land. There's no getting away from it if you're Irish.

Scarlett, Tara

Tammetosin/Twelve oaks

Scarlett, Mammy

Bresciast Bresciasse!

Niinii, kevad on viimaks käes ja tegemisi palju, ometigi otsustasin peagi saabuvate eksamite vahelt leida pisut aega lugemiseks. Laenasin sõbrannalt kolm raamatut, kahest teen juttu kunagi hiljem. Praegu aga esimese juurde.

Ilmselt pole üllatav, et läbi sai loetud järjekordne Remarque'i teos, seekord siis "Taeval ei ole soosikuid". Erinevalt paljudest teistest tema teostest ei toimu seekord tegevus sõja ajal, vaid sellele järgneval. Romaani peategelasteks on tubekuloosi põdev noor naine ning rallisõitjast keskealine mees.
Rallisõitja Clerfayt sõidab Šveitsi mägedes asuvasse sanatooriumisse külla oma sõbrale ning eelmisele sõidupartnerile Hollmannile, kus tutvub Lillianiga. Naine soovib üle kõige tagasi alla (mägedest välja) pääseda, hoolimata sellest, et ainus, mida ta all elamisest mäletab, on sõda - pommirünnakud, pimedad ja niisked keldrid, hirm.. Lilliani püüab lahkumast hoida Boris, keda naine küll armastab, kuid kes mõjub talle oma hoolitsusega lämmatavalt.
Reisil alla Clerfayt armub Lillianisse, kuid viimaks Pariisi jõudes tunneb, et naine on lapsik, ning lahkub tema oma armukese juurde. Hiljem otsustab mees veel viimast korda Lillianiga kohtuda, et nende vahel olnu lõpetada. See aga ei õnnestu tal, kuna naine on vahepeal muutunud ning "õide puhkenud", mees teeb hoopiski lõpparve oma eelmise armukesega.
Lillian võtab Pariisilt kõik, mis sel pakkuda - kallid kleidid, kingad, kübarad, restoranid, veinid, aja veetmine Clerfayt'iga. Ta naudib elu, teeb tasa selle, mis on jäänud tegemata sõja ning sanatooriumis veedetud aja tõttu, ning selle, mis jääb tegemata tulevikus- ta teab, et aega elada on tal vaevalt suveni. Äkitselt otsustab naine sõita Veneetsiasse, ilma sellest mehele teatamata. Seal aga halveneb tema tevis ootamatult ning paari päeva asemel veedab ta Veneetsias rohkem kui nädala. Clerfayt veendub, et naine on ta maha jätnud. Olukorda püüab ära kasutada tema endine armuke, kuid Clerfayt avastab, et ta on "rikutud" - ta soovib olla vaid Lillianiga. Naise naasmisel Pariisi hakkab mees teda väga hoidma ja kaitsma ning soovib temaga abielluda. Sellega tõrjub ta aga naist endast eemale, kuna too ei taha, et teda haigena koheldakse, ning ei soovi ennast siduda, sest teab, et sureb peagi.
Olukord nende vahel läheb nii hulluks, et naine otsustab mehe järgmise võidusõidu ajal maha jätta. Hetkel, mil naine on juba tribüünilt lahkumas, tuleb aga ootamatu pööre. Clerfayt, kes on peaaegu võiduseisus, satub õnnetusse. Ta saab raskelt vigastada ning sureb haiglas. Lillian ei oska äkki enam endaga midagi peale hakata, mehest lahkumine oleks tema jaoks hoopis midagi muud olnud, kui mehe surm. Olukord laheneb Boris'i ootamatu saabumisega, kes viib naise sanatooriumisse tagasi, kus Lillian sureb kuue nädala pärast.

Lilliani seisukohast ei vääri all elavad inimesed elu. Nad raiskavad seda, mängivad elu ja surmaga asjatult, nad ei oska seda hinnata ega nautida. Tema jaoks on omamishimu ja rikkus mõttetud- surres pole ei asjade ega rahaga midagi peale hakata. Ta teeb tähelepaneku, et inimeste elu on muutunud teekonnaks Bresciast Bresciasse - alustad reisi ühest punktist, teed meeletuid pingutusi, mängid surmaga, ja kõik selleks, et jõuda tagasi samasse punkti. Milleks? Rahulolust rahuloluni, enesepettusest enesepettuseni?
" .. Kas võis veel kujundlikumat mõttetuse sümbolit olla? Oli elu neile selleks niisuguse ime nagu terved kopsud ja südamed kinkinud, ..., kõik selle, et temaga siis riskeerida ja õnnelikul juhul tagasi Bresciasse jõuda? Milline kohutav alpus! "

Minu arvamus raamatust on väga hea. Kuigi armastuslugu romaanis on Remarque'le omaselt "veider", siis aitab seda siiski mõistetavamaks teha tavalisest erinev mittesõjaline keskkond. Usun, et sellest teosest on veidi kergem aru saada, kui sõja ajast rääkivatest. Seetõttu julgen seda väiksema lugemusega inimestele rohkem soovitada, kui mõnda teist Remarque teost. Kuna tõlgenused võivad kõigil erinevad olla, siis ei hakka kirjutama, kuidas mina seda endale tõlgendasin ning kuidas teos mulle mõjus, kuid mõtlema pani see kindlasti. On see hea või halb..eks näis.

*Ma ei lähe Sinu juurest ära, mind lihtsalt pole vahel päris käeulatuses.
*Kahju pole kaugeltki nii traagiline sõna kui arvatakse. Lootus on aga hoopis traagilisem sõna kui arvatakse.
*Ükski asi siin ilmas pole päriselt nii halb ega päriselt nii hea, kui ta meile näib. Ja mitte miski ei ole lõplik.
*Enne kui pea vastu müüri jõuetult puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk edasi ei saa elada.

Aeg antud elada, aeg antud surra- ehk kõigeks on aeg, oma aeg..

Kätte on jõudnud aasta 2012, blogi alustamisest on möödas pea aasta. Nagu arvata oli, mina blogi pidada ei suuda. Samas, häbi tunnistada, aga ega ma pole vahepeal lugenud ka. Tuli ju gümnaasium ära lõpetada, suvel tööl käia ja Viljandis möllata. Sügisest sättisin ennast siis Tartusse, kus oli tegemist uue eluga- kool, sõbrad.

Aasta alguses ei andnud lugemis isu enam rahu, võtsin kätte ühe lemmikutest- Remarque, "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hea oli, oli hea üle pika aja lugeda ja loomulikult, raamat oma looga- ülim. Lugu nagu Remarque'l ikka, teemadeks sõda, (veider)armastus ja eneseotsing. Noor sõdur, kes sai Idarindelt korraks kodumaale puhkusele, leidis ilusa ja päästva kodumaa asemel eest sõtta kistud kummituse. Tema kodu oli purustatud, vanemad kadunud. Rahvas oli hirmul, seletusi ei antud, usaldust enam ei eksisteerinud. Ta kohtus neiuga oma lapsepõlvest, soovides teineteisest leida põgenemisteed, kasvas nende vahele armastus.

Soovitaksin seda raamatut lugeda neil, kes on Remarque loominguga tuttavad, teised võivad üsnagi ruttu teha avastuse, et raamat on käest pandud. Aga kellele meeldivad lood sõjast, sõdurite elust, elust rindel, tagalas kui ka tsiviilisikute vaatest- laske käia. Ilusate armastuslugude otsijad, otsige mujalt.

Pohlmann: "Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti."

*

Sauer: "Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita."

*

Elisabeth: "Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud."