Sinust saab keegi.

Jah, kohe päris kindlasti on mul Remarque kõrvale tekkinud teine lemmikautor- Khaled Hosseini. Jõudsin läbi lugeda tema järjekorrast teise romaani "Tuhat hiilgavat päikest", sellega sai siis mul läbi loetud kõik tema hetkel välja antud teosed.

Tavaliselt teen lugemise ajal märkmeid leheküljenumbritest, neist kohtadest, mida siia kirja panna või ise hiljem veel vaadata. Seekord ei teinud ma ühtegi märget. Ka tagantjärgi mõeldes ei meenu ühtegi kohta, mida siia eraldi välja tuua tahaksin. Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema, tervikuna. Emotsioonid on taaskord lihtsalt kirjeldamatud.

Tutvustus tagakaanel: Mariam on viieteistkümneaastane, kui ta pannakse mehele temast kolmkümmend aastat vanemale tahumatule ja kibestunud Rashidile ning saadetakse Kabuli elama. Möödub ligi kaks aastakümmet ning Mariami rusuvasse ellu saabub viieteistkümneaastane Laila, kel on seljataga vapustav tragöödia. Selgub, et armastuse teed on äraarvamatud ning inimene suudab selle mõjul hämmastava kangelaslikkusega üle saada ka kõige heidutavamatest takistustest.

See raamat on pühendatud mu silma-nur'idele
Harisele ja Farah'le ning Afganistani naistele

Loomulikult räägib romaan elust Afganistanis. Teos algab Mariami lapsepõlvega, ta on sündinud 1959. aastal, teose tegevus liigub kiirelt Mariami viieteistkümnenda sünnipäevani, aastasse 1974. Teos lõppeb aastas 2003. Kogu selle ajaperioodi sisse jääb vene okupatsioon ja Taliban, läbi käib ka Al-Qaeda, Osama bin Laden, kaksiktornide pommitamine ja lõpus USA vägede sekkumine. Põhisisu keerleb aga siiski kahe naise, Mariami ja Laila, elude ümber.

Kõike seda lugedes tekib tänutunne, tänutunne selle eest, kuidas MEIE elame. Jah, on ka siin olemas kodused terrorid, kus mees on "jumal", aga siiski. Kui ikka terves riigis on kehtestatud naiste vihkamine.. (jah, võib julgelt nii öelda). Ma ei saa öelda, et midagi üllatavat oleks olnud. Kõik on ju meedias olnud, selline eluolu ja naiste allasurutus ei ole "meie maailmale" teadmata, aga ometi.. Üks asi on telekast kuulata/vaadata samal ajal ise kümmet muud tegevust teha, ütled vaid korra "Oh, kui jube." Aga seda lugedes, lugedes neid täpseid kirjeldusi, raamatusse ja sellesse loosse sisse elada.. Minu kujutlusvõime laseb mul lugemise ajal seda kõike ka elavalt ette kujutada, silmad vaatavad tähti, sõnu, aga peas, mõttes, jookseb film. Seetõttu oli see lugemine hoopis midagi muud.

Ma tahaks veel nii palju öelda, aga lihtsalt ei oska..

Kes suudaks kokku lugeda tema katustel küütlevaid kuid
või tuhandet hiilgavat päikest peidus ta müüride taga.

Lili-lili linnujooginõu
keset teed jäi mul ette.
Lepamaim selle serval jõi,
kuni kukkus vette.

Khaled Hosseini

Afganistani naine burkaga